Väikelinn, magala, kodu, gümnaasium, väga hea rongiühendus, väga kehv bussiliiklus, super loodus, kultuurimaja, lasteaed ja ujula. Kui ma selle loetelu FB-s oma seinale panin ja küsisin, millist kohta see võiks kirjeldada, siis vastuste hulka kuulusid Laagri, Elva, Rapla, Jõgeva, Kohila, Kiviõli, Keila, Rakvere, Kehra. Muidugi kõlas ka Tamsalu.
Enne jaanipäeva tähistati Tamsalu koolis 160 aasta möödumist hariduse andmise algusest siin kandis ja üheks ettevõtmiseks oli minu juhitud arutelu teemal «Mida peale hakata Tamsaluga?».
Tamsalu on praeguseks vallasisene väikelinn, mis on selles staatuses olnud pea kuus aastat. Enne 2005. aastat oli siin lausa kaks kohaliku omavalitsuse üksust: Tamsalu vald ja Tamsalu linn. Loo pealkirjas kajastuv mõte – saab hakkama ilma Tapata – on pärit sellelt arutelult. See peaks tähendama, et suure osa vallaelanike jaoks ei mängi rolli, kus asulas asub vallamaja või linnavalitsus. Igapäevaelu elatavuse määravad hoopis teised aspektid.
Näiteks bussiliiklus, ja see pole kohaliku omavalitsuse korraldada. Tegelikult on ikka täis jama, et viimane buss kolmekümne kilomeetri kaugusele maakonnakeskusesse Rakverre väljub pool neli pärastlõunal. Seetõttu on märksõna «väga kehv bussiliiklus» kasvõi selle näite varal täiesti asjakohane. Valitsus arutab, kas maainimesi peaks automaksuga kuidagi teistmoodi kohtlema, kuna liikumisvõimalused on kasinad. Siin käib jutt kahe linna vahelisest bussiliiklusest.
Tamsalu on viimase viiekümne aastaga läbi teinud suured muutused. Viiskümmend aastat tagasi oli Tamsalu kandis tööd, nii et ei jõudnud ära teha: TERKO, autobaas, EPT, Sääse, lubjatehas, teedevalitsus, raudtee. Põdrangu ja Tamsalu sovhoos vajasid nii naiste kui ka meeste töökäsi.
Nüüdseks on pilt kardinaalselt muutunud. Suureks tööandjaks on kohalik omavalitsus ja erasektori poolelt väikeettevõtted nii klassikalises maamajanduses, tootmises kui ka teenuste pakkumises. Sõna «mass» on asendunud sõnaga «nišš». Ettevõtlikkus on see, mis toob leiva lauale, ja ettevõtlikke inimesi on vaja kordades rohkem kui vanasti. Tarvis on ka spetsiifilisi oskusi. Kui viiskümmend aastat tagasi oli autojuhtidele-traktoristidele pakkuda sadu töökohti, siis nüüd väga vähestele. Peab oskama midagi veel. B-kategooria juhiluba on lihtsalt eeltingimus.
Viiskümmend aastat tagasi oli Tamsalu kandis tööd, nii et ei jõudnud ära teha: TERKO, autobaas, EPT, Sääse, lubjatehas, teedevalitsus, raudtee.
Kui vaadata, kuidas Tamsalu vastab klassikalise tõmbekeskuse kriteeriumitele ehk kooli, kiriku ja kõrtsi olemasolu, siis on lood nirud. Kool veab oma rolli kenasti välja ja võin teile seal sees üle hulga aja käinuna öelda, et kõik noorele inimesele eakohane ja kaasaegne tegevuste ampluaa, lisaks muidugi õppimisvõimalustele, on seal olemas. Sellest võiks lihtsalt rohkem teada anda. Kirik on küll koguduse näol olemas, aga Tamsalu on õnnetul kombel kolme kihelkonna ääremaal ja seetõttu kirikutorni järgi Tamsalu suunas sihti seada ei saa. Igatahes ühelegi mu arutelus osalenule kirik meelde ei tulnud ja tänast Tamsalu see ka ei määratle. Kõrtsiga on kõige nutusemad lood. Võib öelda, et ei ole. Selles suhtes läheb Väike-Maarjal praegu paremini.
Mis siis määratleb tänase Tamsalu? Kindlasti sportimisvõimalused. Need on ajahambale vastu pannud ja paranenud. Neli Tamsalu kooli vilistlast on osalenud (tali)olümpiamängudel! Kui ma hakkasin mõtlema arutelul välja öeldud märksõnale «super loodus», siis minus endas tekkis väike kõhklus. Seistes keset Kesk tänavat on seda raske kinnitada, kui aga võtta ringi diameeter veidi pikemaks, nii et see jõuab ka linna piiri taha, siis tuleb nõustuda. Tamsalu suusarajad on oivalisel maastikul. Kevadine Einjärv pakub uhket vaatepilti jne.
Küsisin arutelul ka seda, milline on Tamsalu viiekümne aasta pärast. Viiekümne aasta tagust aega me ju mäletame. Vähemasti kuuekümnesed ja vanemad mäletavad. Nii ei tohiks ka viiekümne aasta kaugune tulevik kujuteldamatu olla. Mõelge, Tamsalu aastal 2073! Arvati, et Tamsalu olustiku määrab Tallinna ja Tartu vahelise rongiliikluse areng. See tähendab endiselt magala funktsiooni, aga samas pealinnast ainult saja kilomeetri kaugusel olevat magalat, mille raudtee rekonstrueerimine ajas järjest lähemale toob.
Kui ma mõtlen tänasele päevale, siis töö olemasolul, kui oled tööeas, või pensionäril, kui tööd enam vaja pole või teha ei jõua, on Tamsalus elamine lihtne ülesanne.
Kui kusagil Eestis on saja aasta pärast reisirongiliiklus, siis on üks neist koridoridest Tallinna–Tartu raudtee. Bussiliiklus on endiselt väga kehv, aga elukeskkonnana võiks Tamsalu radarile jääda küll. Kui ma mõtlen tänasele päevale, siis töö olemasolul, kui oled tööeas, või pensionäril, kui tööd enam vaja pole või teha ei jõua, on Tamsalus elamine lihtne ülesanne. Lasteaed on, kool on, perearst on, hambaarst on, apteek on, toidupoed on, kultuurimaja on, bassein on, spordihoone on. Omapoolne mobiilsus on ikka ka abiks. Äkki tuleb mõte ja on hea põhjus mõnel õhtupoolikul Rakveresse minna. Kas kõik need funktsioonid on ka viiekümne aasta pärast, selle peale mürki võtta ei julge.
Vaatasin vilistlasõhtul oma rõõmsameelseid kooliõdesid ja -vendi. Elujõus inimesed, olgu nad või pensionärid. Mõelge, kui nad kõik elaksid Tamsalus. Elu keeks. Kõrtsigi kannataks pidada.
Omalt poolt pakun ka ühe retsepti Tapata hakkamasaamiseks. Ise tuleb tegeleda nende asjade organiseerimisega, mis korda lähevad, ja kaasata tuleks erinevate oskustega ja erinevas eas kaaslinlasi. Olgu selleks Muuseumi Sõprade Selts või nabatants. Ma ei tea, kas Tamsalus nabatants on, muuseumi sõbrad igatahes on.
Üks mõte tärkas seal arutelul veel. Tamsalu kooli vilistlaste hulgas on näitekirjanik Urmas Lennuk, kes võiks mõne Tamsalu-ainelise näitemängu teha. Suhtlesin Urmasega. Ta arvas, et esituspaik oleks kenasti olemas. Kukelossi ümbrusesse on rajatud kena linnaruum saja tamme pargiga. Lood aga pidavat olema kõik murelikud. Oleks vaja ideed, mis sellest kandist rõõmu üles leiaks ja tulevikku vaataks.
Äkki on see mõne rööpmeseadjast vanaisa lapselapse lugu, kes «porgandi» roolis linnade vahel kihutab? Pole sel Tamsalul häda midagi.