Leevaku on küla Räpina lähistel NATO eesliinil Kagu-Eestis ja vanemale põlvkonnale võib see olla tuntud hüdroelektrijaama ja Smuuli «Järvesuu poiste brigaadi» kaudu. Miks peaks Leevakust juttu tegema Virumaa Teatajas? Vastus on lihtne: läänevirukate käed on mängus värske algupärase Leevakut puudutava draamateose kirjutamisel ja lavastuseks saamisel.
Kes Räpina kandi suguvõsadega kursis, need on midagi kuulnud ka Mälbergidest, ja nii pole üldse imekspandav, kui Leevaku vahel Tiina Mälberg vastu tuleb. Tiinat oleme me harjunud Rakvere vahel liikumas nägema. Tema on selle teatritüki saamise algataja. Sealt on vaid samm Piret Saul-Gorodilovini, viljaka dramaturgini ning muide Räpina aianduskooli vilistlaseni.
Leevaku kogukonna eestvõttel on parasjagu käimas «Leevaku kullakaevuri» etendused, lavaloo autoriks on Piret ja proua Lovisa Erlichi rollis Tiina Mälberg. Lugu toob meieni saja aasta taguse Leevaku, kus üheks peategelaseks on hüdroenergia, mille abil valmivad saelauad, sineliriie ja kruubid. Koolimajagi saab valgeks ja telefonivõrgu küla peale vedada. Võibolla on selles peategelase rollis Võhandu jõgi laiemalt. Vesi igal juhul.
Teine peategelane on punane telliskivikorsten, mis maamärgiks tänini. Nii nagu Gross planeerib Rakvere Keskväljakule pilvelõhkujat. Vahe on ilmselt selles, et Grossil on see asi läbi mõeldud, aga loo peategelasel ärijuht Artur Reinomäel mitte nii väga. Kolmandaks kandvaks tegelaseks on selles loos kadedus ja õelus. Hea inimene läheb ikka elust läbi, õelus lihtsalt lisab vürtsi ta päevadele. Selle õeluse kehastamisega sai kenasti hakkama kolmas meie maakonnaga seotud inimene, Viire Valdma Liine rollis, kes iial ei ütle ära tasuta suutäiest, aga ka võimalusest sajatusi elustsenaariumitesse põimida.
Kaasaegses juhtimisteoorias saaks kõike juhtuvat muidugi põhjendada riskianalüüsi puudumisega. Asjad juhtuvad, kuna entusiasm on mõtlemisest ees, mis sellest, et enamik asju läheb õigesti ja vedamist on ka. Mõeldes ajastu peale, ei saa sel lool õnnelikku lõppu ollagi. Selles, et Leevakust Londonit ei saa, ei ole lõpuks süüdi suur ilmasõda, vaid pinnapealsus ja unistustes elamine. Proua Lovisa tasakaalustavast jõust ei piisa. Ilmasõda ka oleks muidugi muutuse sisse toonud.
Hiljaaegu ma kirjutasin Virumaa Teatajas loo Tamsalust ja sellest, et Tamsalu võiks teatriloo saada. Lootus on Urmas Lennukil. Ma usun endiselt, et Lennuk võiks sellega hakkama saada, aga Leevaku näitel tuleb öelda, et suur roll Leevakut puudutavate lugude lavale jõudmisel on kohalikul kogukonnal. Kohtusin kahega selle kogukonna esindajatest, Miia ja Kairi Kasearuga.
Laval toimuv on hoogne. Minu elus üks väheseid etendusi, mille esimese vaatuse ajal ma tukkunud ei ole, ja seda mitte tänu seljatoeta pingile.
Teatrikülastaja enda juurde saamine tähendab toetajate leidmist, loole alusmaterjali otsimist, Transpordiametist parkimiseks kooskõlastuste hankimist, panustamist piletikontrolli ning isegi etenduse ajal laval olemist. Nii on rakkes kõik pereliikmed meestest lasteni. Seega kogukond, kes ootab suurloojate panust, peab ise paljuks valmis olema. Kui Tamsalu päriselt oma etendust tahab, näiteks Tamsalu linna 30. sünnipäevaks, siis tuleb kiirustada. Kullakaevuril läks lavale jõudmiseks kolm aastat.
Laval toimuv on hoogne. Minu elus üks väheseid etendusi, mille esimese vaatuse ajal ma tukkunud ei ole, ja seda mitte tänu seljatoeta pingile. Peategelast Artur Reinomäge kehastav Ken Rüütel, tema abikaasa rollis olev Iris Viru ja juba nimetatud professionaalid moodustavad orgaanilise terviku kohalike asja armastajatega. See viimane lahkukirjutus pole kirjaviga. Tegelikult on loosungi «erinevus rikastab» sisu palju laiem, kui seda kitsarinnaliselt vaadatakse. Kohalike nimekirja kuulub Räpina Valla Noorte Puhkpilliorkester ja noored karmoškamängijad. Kokku enam kui 30 inimest.
Kõik alles aplausi ajal lavale jõudnud lavavälised jõud alates lavastaja Marko Mäesaarest lauluõpetaja Raina Luhani olid oma soorituses head.
Rein Langile meeldis, meie perele meeldis, Aapo Ilvesele ka meeldis. Järelikult on hea lugu. Nii et – paak bensiini täis ja Leevakule! Erinevalt Tamsalust seal rongiliiklust pole, küll aga saab sinna lahedasti autoga. Eesti on tilluke.
Loo pealkiri pole eksitav. See korsten sai omale lõpuks külge tellisetehase. Kuna ettevõtja Reinomägi kohaliku savi uurimisele aega ei pühendanud, osutusid tellised kergesti lagunevaks. Praegugi kõrguva korstna tellised olevat pärit Pihkvast. Geoloogia tähtsust ei tasu alahinnata, nagu ka kogukonna entusiasmi. Ma tean, mida Tiina Mälberg selle loo sümboliteks peab, nüüd teate, mida mina pean, aga teie jaoks võib see olla hoopis miski muu. Suvelavastuse kergus ei takista mõtlemise ilu.