Skip to content

Veekindel Eesti

13. veebruar 2024 Virumaa Teataja

Te pole millestki sellisest varem kuulnud? Ma loodan, et edaspidi kuulete, sest see puudutab vähemasti 4/5 eestimaalasi, kes saavad praegu vee ühisveevärgist ja kellel on ka kasutada kanalisatsiooniteenus. Lääne-Virumaal on selliseid inimesi kolmveerand maakonna elanikkonnast. Veekindel Eesti tähendab seda, et kvaliteetset joogivett jätkub, et veeettevõtted on kestlikud, et torustikud pole avariiohtlikud ning tarbijatel on meelerahu ja kindel tunne.

Kõlab ilusasti, aga saavutamine vajab pingutust. Suur osa veevärgiga ühendatutest on ilmselt mingilgi moel saanud tunda Euroopa Liidu või sellega ühinemise eelsete toetuste positiivset mõju. Olgu selle näiteks uued vee- ja kanalisatsioonitorustikud või asula puhastusseadmete uuendamine. Kui ma eelmisel sajandil Moonakülla elama asusin, siis vedasin omale vee kahe naabri peenramaa alt ja rajasin kogumiskaevu. Sajandivahetusel saime Näituse tänavale korraliku torustiku ja väga kvaliteetse joogivee – Eesti parima. Nüüdseks oleme jõudnud olukorda, kus Euroopa Liidu investeeringutoetused on drastiliselt vähenenud ja edaspidi peab Eesti riik investeeringuraha ise leidma. Kus see leiukoht olla saab? Ennekõike veetariifis.

Kuigi võib ju tunduda, et kõik toimib, on pidevalt vaja teha investeeringuid puhta joogivee inimesteni viimiseks, joogivee eelpuhastuseks, kanalisatsioonitorustike ja puhastusseadmete nüüdisajastamiseks ning uueks tähelepanu vajavaks teemaks on tõusmas süsinikuheitmete vähendamine ehk kliimaneutraalsus reovee puhastamisel. Vee hinda veemajanduses reguleerib Eesti riigis konkurentsiamet, sest vee- ja kanalisatsiooniteenus on monopoolne. 2019. aastal valminud veemajandustaristu investeeringute üleriigilises kavas hinnati järgmisel 12 aastal vajaminevaks investeeringumahuks 1,1 miljardit eurot. Toonase hinnangu koostanud eksperdi arvutuste kohaselt on varade amortisatsiooni, ehitushinna indeksi tõusu ning vahepeal tehtud investeeringute mahtu arvesse võttes see vajadus jõudnud 1,5 miljardi euroni, millele lisandub miljardisuurune investeeringuvajadus uutest keskkonnanõuetest tulenevalt.

Varasemad uuringud näitavad, et investeeringuvõimekuse kasvu toetaks veeettevõtete liitumine või suurem lepingutega reguleeritud koostöö, samuti selle muutuse soodustamine finantsstiimulite kaudu. Praegu on Eestis 135 veeteenuse pakkujat, neist 90 veeettevõtet. See kõik ei muutu iseenesest. Vaja on arutelusid ja analüüse, valmisolekut enamaks solidaarsuseks. Eestis tuleb ette olukordi, kus samal veeettevõtjal on eri piirkondades (asulates) erinevad hinnad. Reeglina nii, et väiksema tarbijate hulgaga kohtades on hind kallim, sest kulud jagunevad vähemate tarbijate peale. Vee hind on vaatamata haldusreformile näiteks endiselt erinev Tapa vallas, aga praegu püütakse liikuda selle poole, et hind Tapal ja Tamsalus oleks sama. Seal on muidugi see erinevus sentides. Täiesti ühetaoline veehind pole Eestis ilmselt saavutatav, regionaalselt aga küll. Kui Virumaa Teatajas ilmuks homme lugu pealkirjaga «Unusta elekter, Eestile terendab röögatu vee hind», siis kas peaks ehmuma? Selline pealkiri muide pärineb 13. jaanuari Postimehest.

Ma arvan, et üsna paljud meist teavad, kui suur on elektriarve, aga üsna vähesed, kui palju maksab kuupmeeter joogivett, mis kraanist meieni jõuab.

Kas me teame, palju me vee eest praegu maksame? Ma arvan, et üsna paljud meist teavad, kui suur on elektriarve, aga üsna vähesed, kui palju maksab kuupmeeter joogivett, mis kraanist meieni jõuab. Õige vastus võib paljude jaoks olla ühe-kahe euro vahel, reovee ärajuhtimine on veidi kallim. Kes poest pudelivett ostavad, need maksavad kuni tuhat eurot selle kantmeetri eest. Mul näiteks kulub kuus kaks kuupmeetritveevärgivett, abikaasal sama palju. Seega veehinna võimaliku kahekordistumise tõttu ei jätaks ma ennast pesemata ega WC-s vett kasutamata, kohvi jooks ka edasi.

Kuigi investeeringuteks Euroopa Liit raha enam ei anna, on siiski võimalus saada veel raha reformide tegemiseks. Eesti valitsus on pöördunud Euroopa Komisjoni struktuurireformide peadirektoraadi poole ja saanud vahendeid Euroopa Liidu tehnilise toe instrumendist, et jõuda 2025. aastal strateegiani vee­ettevõtete kestlikkuse tagamiseks ning sealt edasi veereformi läbiviimiseni.

Praegu käivad veeettevõtete ja omavalitsuste koostöös otsingud võimalike lahenduste pakkumiseks. Otsitakse stiimuleid, et suuremad veeettevõtted oleks huvitavatud väiksematega liitumisest, samuti arusaama, milline oleks jätkusuutlik veeettevõte ja kuidas võiks välja näha konkurentsiameti hinnametoodika vee hinna arvutamiseks. Samuti tuleb parandada valmisolekut kriisiolukordadeks.

Nüüdseks oleme jõudnud olukorda, kus Euroopa Liidu investeeringutoetused on drastiliselt vähenenud ja edaspidi peab Eesti riik investeeringuraha ise leidma.

Kuigi kulutused veele on oma olemuselt väike osa enamiku leibkondade kulutustest, tuleb leida ka vastus küsimusele, milline on vee mõistlik hind. Veeseadusest leiame sellise indikatsiooni: reoveekogumisalade moodustamisel tuleb Eestis tagada, et ühe leibkonnaliikme kulutused (mitte segi ajada vee hinnaga kuupmeetri kohta) ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenusele ei ületaks nelja protsenti tema aasta keskmisest netosissetulekust elukohajärgses maakonnas statistikaameti andmete kohaselt. Statistikaameti andmete kohaselt oli 2022. aastal leibkonnaliikme kuine netosissetulek Lääne-Virumaal 840,9 eurot. See neli protsenti tähendaks Lääne-Virumaal 33,6 eurot kuus leibkonna liikme kohta. Tegelikkuses on veearved leibkonna liikme kohta oluliselt väiksemad. Veeteenuse (ühisveevärk ja -kanalisatsioon kokku) keskmine hind 2022. aastal oli 3,82 eurot kuupmeetri kohta. Kui võtta aluseks mediaankeskmine veetarbimine elaniku kohta kuus, mis on ligikaudu kolm kuupmeetrit, oleks tegu umbes 11-eurose summaga leibkonna ühe liikme kohta. Väljaspool reoveekogumisalasid võib olla olukord, lähtudes kohalikest oludest, erinev. Praegu moodustavad Eestis kulutused veeteenusele keskmiselt umbes 1,1 protsenti leibkonna sissetulekust ja Eesti eksperdid on seni mõistlikuks pidanud kuni 2,5-protsendist taset.

Mis on mu loo moraal? Inimesed, kes on kandideerinud ja saanud rahvalt mandaadi kohaliku elu edendamiseks, peaksid ennast kursis hoidma arengusuundade ja aruteludega veemajanduse valdkonnas ja silmas pidama, et nemad vastutavad selle eest, et vesi oleks kättesaadav ja kvaliteetne ka tulevikus, sest suure tõenäosusega pole põhjust eeldada, et ühisveevärgi teenusest saaks riigi funktsioon, mida igapäevaselt teostaks näiteks Eesti Veelevi AS.