Allikas: ekspress.delfi.ee
Sulev Vedler
sulev.vedler@ekspress.ee
Lobistide registri moodustamisel saaksid sinna kantud ettevõtjad hindu tõsta, aga „spordikotipoliitika“ ehk must mõjutamine ei kaoks ikka kuhugi.
Mais 2018 toimus Kadriorus tolle aja kohta haruldane sündmus. President Kersti Kaljulaid nahutas suhtekorraldusettevõtte Powerhouse asutajat ja omanikku Janek Mäggit. Riigipea ütles, et nimetab mehe regionaalministriks „raske südamega“. Üks põhjusi oli asjaolu, et Mäggi oli tegelenud poliitilise lobitööga. Riigipea viitas ohule, et ministril võivad riigi (ühiskonna) ja erahuvid sassi minna.
„30 minutit enne presidendi allkirja nõuti minult lubadusi, et ma kirjutaks oma firma kellegi teise nimele ja muud sellist,“ meenutab Mäggi. „Pidasin nõu advokaadi ja notariga, mitmete inimestega. Kõik ütlesid, et kui sa tegelikku tööd ei tee, mida ma ka ei teinud, ei saa keegi nõuda, et sa müüd ära oma elutöö.“
Ta ei täitnudki presidendi nõudmist. Powerhouse sai küll uue juhataja (Robert Mandelkorn), aga Mäggi ei loobunud oma osalusest.
ERR teatas tookord ka Mäggi lubadusest, et „poliitikas lahkudes ei võta ta paar aastat ühtegi poliitilist tööd vastu“.
Aga ka see ei läinud nii. Juba mõni kuu pärast ministriameti maha panemist kuulis rahvas, kuidas Janek Mäggi käib koos vandeadvokaat Jüri Raidlaga poliitikute jutul USA tubakakorporatsiooni Philip Morris (Marlboro tootja) huvides.
„Ma pean tegema tööd ja sellist tööd, mida mulle pakutakse,“ selgitab Mäggi ja lisab, et tal oli rohkelt poliitilisi suhteid ka enne ministritööd. „Tegelen ettevõtlusega ausalt, midagi ebaseaduslikku ei tee ise ega luba ka oma kolleegidel teha. Poliitikutega suhtlemine on samasugune töö nagu suhtlemine ajakirjanikega. Me anname infot, kuid nii poliitikute kui ka ajakirjanike asi on seda analüüsida ja kasutada või mitte.“
Selle aasta alguses plumpsas uudisvoost esile, et Powerhouse’i ridadesse sigines veel kaks eksministrit: Marko Pomerants (Isamaa üks tuntumaid nägusid) ja Andres Anvelt (endine tippsots). „Kasuks on kindlasti tulnud – oleme saanud täiesti uusi kompetentse,“ hindab Mäggi.
Neil on tänu aastatepikkusele vilumusele ja laiale suhtlusvõrgule hulga hõlpsam oma endiste või praeguste võitluskaaslaste ja kolleegidega (Pomerants on Isamaa eestseisuse liige) jutule saada ning neid masseerida, kui ülikoolis suhtekorralduse eriala lõpetanud hakkajal noorel. Pikaajaline poliitiline kogemus on oskusliku käitumise korral kõva trump.
Paraku võib tuntus anda ka vastupidise efekti. Eelmisel nädalal pälvisid Mäggi ja Pomerants ekstra tähelepanu, sest uudislugudes räägiti, kuidas nad teenindavad Hiina ettevõtet Huawei. Huaweil polnud põhjust säärase tähelepanu üle rõõmustada – kõik need lood mainisid kahtlusi, et firma võib olla seotud Hiina luurega ja kujutada seega Eesti riigile turvariski.
See oht pole niisama sõnakõlks, sest mõned ettevõtted on tõesti olnud luurajate teenistuses või lausa omad. Eelmisel nädalal tuli näiteks päevavalgele tõik, et ligi 120 riigile krüpteerimisseadmeid müünud Šveitsi firmaCrypto kuulus salaja USA ja Saksa luurele.
Pomerants ja Anvelt figureerivad Powerhouse’i veebiküljel rubriigis „Meie inimesed“, kuid mitte töötajate, vaid koostööpartneritena. Postimees teataski, et tegelikult teevad eksministrid oma erafirmade kaudu alltöövõttu. See võib anda märgatava kokkuhoiu tööjõumaksude arvelt ehk hinnaeelise konkurentide ees.
Valitsussuhete äri ei tähenda pidevat poliitikutega kohtumist, nende veenmist peenetes lõunalaudades, kallite kinkide tegemist, reisidele kutsumist ja muidu meelitamist. Andreas Kaju (peaministri nõunik Juhan Partsi valitsemisajal) META Advisoryst ütleb, et 90 protsenti säärasest ärist moodustab rutiinne töö, kus nõustajad hoiavad klienti puudutavatel valdkondadel silma peal ja esitavad neile memosid kavandatavatest muutustest.
META oli pikka aega valitsussuhete äris kõige kõvem tegija. Kaju kõrval veab firmat Res Publica ridades Riigikokku kuulunud Ott Lumi. Nad mõlemad on poliitilistes tagatubades eriti kogenud. Seetõttu pole ime, et META kliendiportfelli kuuluvad säärased tegelased nagu Eesti ainsaks oligarhiks hüütav Margus Linnamäe ja Viru Keemia Grupi miljonäridest omanikud.
Hiljuti tugevdas META oma ridu Evelin Orasega. Ta on Reformierakonna ühe ässa, eksministri ja kunagise peasekretäri Kristen Michali elukaaslane.
Teine Reformierakonna endine peasekretär Martin Kukk käivitas sügisel 2016 Tallinnas Soome PR-firma Miltton Eesti haru. Aga tema on praegu keskendunud hooldekodude rajamisele ning tegeleb Milttoni asjadega vaid mõned tunnid nädalas. „Poliitiline erapoolikus ei tule selles äris kasuks, küll aga poliitikas omandatud oskused,“ hindab Kukk. Tema asemel juhib Milttonit nüüd Annika Arras, kes korraldas 11 aastat Reformierakonna reklaamikampaaniaid.
Miltton palkas esimesena ka eksministri – sots Rannar Vassiljevi, kes oli Taavi Rõivase teises valitsuses tervise- ja tööminister. „Just suhtlusbarjääride ületamisel näengi enda peamist rolli valitsussuhete nõustajana,“ teatas Vassiljev sügisel 2017 lobistiks hakates. Mullu tuli ta „suurde“ poliitikasse tagasi, saades sotside peasekretäriks.
Samamoodi on Milttonist lahkunud asutajaliige Gerrit Mäesalu, kes töötas varem Isamaa pressimehena. „Tahtsin teha midagi teistsugust,“ ütleb Mäesalu. Temast sai Koostöö Kogu juht.
Praegu veab Milttonis valitsussuhete suunda teine endine tippsots, samuti partei peasekretärina kogemusega Randel Länts. Firma kodukülje kohaselt koosneb Läntsi kliendiportfell „valdavalt ettevõtetest, kellel on puutuvus regulatsioonidega“.
Milttonis töötavad veel Kristi Liiva (Partsi valitsuse pressijuht), Taavi Pukk (Keskerakonna kauaaegne PR-mees) ja Kaarel Oja (tegi sotsidele kampaaniaid).
Mäggi, Pomerantsi ja Anveltiga seoses hakati hiljuti rääkima paarist teemast. Esiteks: kuhu sobib endistel poliitikutel tööle minna?
See pole sugugi uus küsimus. Näiteks Kilvar Kessler oli 2005. aastal Finantsinspektsiooni juhtkonnast lahkudes parajas kimbatuses. Teoreetiliselt võinuks ta minna tööle isegi mõnda kommertspanka, sest piirangud puudusid. Kuid tema südametunnistus seda ei lubanud. Asi lahenes õnneks lihtsalt: Kessler sai stipendiumi Ameerikas õppimiseks.
Tegemist pole ainult Eesti hädaga. Umbes samal ajal kerkis sama küsimus ka globaalselt, sest Gerhard Schröder läks pärast Saksamaa kantsleri ametist loobumist NordStreami palgale. Eestis (aga mitte ainult siin) peetakse toda Venemaa ja Saksamaad ühendavad gaasijuhtmeettevõtet julgeolekuohuks. Lisaks oli Saksamaa valitsus andnud gaasijuhtmega seotud laenule tagatise.
Veelgi otsesemalt oli PR-äriga seotud Rootsi endine peaminister Göran Persson, kellest sai konsultant suhtefirmas JKL.
Ent kui temal sobis PR-äri teha, siis miks ei sobi seda teha Mäggil, Pomerantsil või Anveltil?
Teine küsimus on, kas Eestiski peaks registreerima poliitlobiste. Näiteks Brüsselis on europarlamendi ja Euroopa Komisjoni juures läbipaistvusregister. Sinna kantud enam kui 11 000 organisatsiooni sekka kuulub ka Eesti asutusi. Nii näitab register, et LHV Panka huvitavad teemadest digitaalmajandus ja -ühiskond, maksustamine, pangandus ja finantsteenused ning tarbijad. Panga aastane lobikulu jäi alla 9999 euro.
Eelmise kümnendi algul oli sellise registri loomine kõne all ka Toompeal. Kristen Michal lasi justiitsministrina õigusosakonnal selle valdkonna kohta analüüsi koostada. 37 lehekülje pikkune töö kirjeldas erinevate riikide praktikaid ja pakkus välja kolm varianti:
1. Toetada eneseregulatsiooni loomist ning suurendada teadlikkust lobireeglitest,
2. Sätestada lobireeglid avalikule võimule. Erasektor jätta reguleerimata,
3. Sätestada lobireeglid nii avalikule kui ka erasektorile.
Aga ei juhtunud mitte midagi. PR-ettevõtte Corpore juhi Meelis Kubitsa meenutusel toimus tookord ministri juures nõupidamine, kus osalesid Ott Lumi, Jüri Raidla ja ka Anvar Samost. Kubits ütles, et idee läks katki siis, kui ta küsis Raidlalt, et Jüri, kas sina ka end sinna registrisse kannad? Raidla imestas, et miks tema, tema teeb ju advokaadi tööd. Kubits ütles, et nii ei lähe kohe mitte.
Kubits andis toona ka usutluse Äripäevale, kus ütles, et lobistide register hakkab toimima vaid siis, kui sinna end üles andvad isikud saavad väga selge konkurentsieelise, vastasel korral on see süljekauss, aga tegelikud lobistid ajavad jahil või saunalaval asja ikka edasi.
Michal astus varsti tagasi ja pärast seda kadus registri teema avalikkusest aastateks.
Andreas Kaju ütleb, et Leedus on säärane register olemas ning META deklareerib seal oma kunded ja käibed, kuid mitteametlik lobitegemine pole kuhugi kadunud. „Spordikotipoliitikat, kus keegi poliitikutele kotiga sularaha viib, register ei häiri,“ mainib ta. Samas ei salga Kaju, et talle meeldib lobistide registri idee: „Barjääride seadmine aitab neid ettevõtteid, kes on juba tipus.“ Säärased firmad saaksid ka oma teenuste hindu tõsta.
Ilmselt istuks register ka ametnikele, kes on lobimisega kimpus. Näiteks kaitseministeeriumi ametnikud olid mullu seoses kopsakate relvahangetega suure surve all ja uurisid justiitsministeeriumist, kuidas nad käituma peaksid.
„On selge, et need, kes ei taha säärast registrit, on poliitikud,“ ütleb Kaju.
Meelis Kubits on PR-ärist suuresti eemaldunud. Aga ka Kubits oleks sattunud kindlasti uuesti rambivalgusse, kui tema rahvasaadikust abikaasa Viktoria Ladõnskaja-Kubits võtnuks eelmisel kevadel vastu rahvastikuministri koha, mida Isamaa talle pakkus. Kuhu see sobib, et ministri mees tegutseb PR-äris?
Ministriks sai hoopis Riina Solman. Kes on samuti PR-taustaga. Aga tema puhul ei häiri see kedagi, sest ärihuvide asemel kaitses ta kodupartei Isamaa omasid. See on poliitilisele PR-inimesele lubatud.