Ajendatuna 31.08 toimunud Paasi lubjakivi karjääri keskkonnamõju hindamise programmi koosolekust.
Minu vanused inimesed on ehk küll kuulnud rohkem baasist ja pealisehitusest, aga loodan, et minu käsitlus on ka aktsepteeritav. Pealisehitis peaks tähendama poliitilisi, õiguslikke, filosoofilisi, eetilisi, kunstilisi ja religioosseid vaateid ning vastavaid ühiskondlikke institutsioone ja baas tootmisvahendeid.
Oleks imekspandav, kui keegi poleks Paasi külas kunagi soovinud lubjakivi leidmiseks geoloogilisi uuringuid läbi viia. Nimi juba reedab ja kutsub asja uurima. On kutsunud mindki Paasi küla vastu huvi tundma. Ma soovisin kaheksakümnendate aastate lõpus sealsesse vanasse magasiaita paemuuseumi teha. Toonane Viru kolhoosi esimees Toomas Varek ütles, et sinna tuleb kõrts. Me teame, et Paasi külas pole ei kõrtsi ega paemuuseumi. Küll on ühe kaevandusettevõtte huvi lubjakivi kaevanda jõudnud keskkonnamõjude hindamise(KMH) programmi aruteluni. Praeguseks hetkeks on see läbiviidud.
Miks kaevandajad sellise piirkonna vastu huvi tunnevad? Elamu- ja teedeehituse intensiivistumine on toonud vajaduse killustiku, betooni ja asfaltbetooni järele. Olulisteks näitajateks on ennekõike purunemiskindlus, külmakindlus ning majanduslikud aspektid. Kuigi poolel Eesti territooriumil leidub lubjakive ja dolomiite, siis kõrgemargilist ehituslubjakivi leidub kaevandamiseks sobivates tingimustes oluliselt kitsamal territooriumil. Muidugi on väga hea purunemiskindlusega graniit. Paraku on selle hind umbes 2,5 korda kõrgem kui lubjakivil.
On tore, et inimesed satuvad sellistele aruteludele harva ja eks selles ole ka probleem, et puudub kogemus. Igal inimesel on oma ettekujutus, milline koosolek peab olema. Keegi on osalenud korteriühistu koosolekul, keegi mõne teise mittetulundus- või äriühingu osanike üldkoosolekul ja kõik ilmselt arvukatel koosolekutel, kus päevakorda nagu polegi.
Nüüd äkki oled sattunud KMH programmi avalikule arutelule ja sa eeldad, et kõik sinu elus seni kogetu rakendub ka siin, aga ei pruugi. Kui on inimesi, kel pole õrna aimugi, millest jutt käib, siis tegu on koosolekuga, kus tutvustatakse arendaja plaanitavat tegevust ja plaani, millised küsimused peaksid saama uurimisprogrammi, et asjasse puutuda võivaid keskkonnamõjusid hinnata. Sellisele koosolekule eelneb avalik väljapanek, programmi eelnõu on rahvale kättesaadav. Antud juhul on see enam kui 50 lehekülge pikk ja sinna on juba võimalik olnud kirjalikke ettepanekuid teha.
Juhtekspert on sellise publiku puhul paraja väljakutse ees. Sõltumata sellest, milline on saalisolijate formaalne haridustase, on ta just nagu auditooriumi ees, kus on kogu põhikool esimese klassi lastest üheksandikeni. Mul on selline auditoorium olnud ja tean millest räägin. Teadmiste hulk on nii erinev.
Keskkonnaõiguse keskus on kaasatavatele välja pakkunud spikri, kuidas oma huvisid-muresid kõige paremini esindada. Need põhimõtted on lihtsad ja mõistlikud. Peamiseks nõuandeks on esitada oma olulisemad seisukohad kirjalikult. Kirjalikele seisukohtadele on otsusetegija kohustatud kirjalikult vastama, mistõttu on vastus tõenäoliselt läbimõeldum. Argumendina võid esitada sinu seisukohta toetavaid lähemaid selgitusi või asjatundja arvamusi. Seisukoha põhjuste väljatoomine annab ka teistele osapooltele võimaluse teha kompromissiettepanekuid.
Võimalusel esita oma mõtted väheemotsionaalselt ja viisakalt. Kaalutletud ja ratsionaalsel arutlusel põhinevat seisukohta on raskem ümber lükata kui emotsionaalset ja liialdustesse kalduvat arvamust. Kohalike elanike ühise seisukoha esitamisel peaksid selle allkirjastama kõik sellega ühineda soovijad. Õiguslikust vaatenurgast ei ole kellelgi ka näiteks küla- või vallavanemal volitust kõigi kohaletulnute või külaelanike nimel omi seisukohti esitada.
Samasuguse spikri saab kokku panna ka koosoleku läbiviijale. Selle kohaselt tuleb komplekteerida meeskond, kus kõigil on oma selge roll: moderaator, KMH meeskond, arendaja ja otsustaja ehk Keskkonnaameti esindaja. Alati on mõistlik määrata ajaraamid ja kodukord. Nüüd tuleb üks ambitsioonikamaid eesmärke – olla igal ajal kõige informeeritum ja parimate teadmistega konkreetses teemas. Enne koosolekut tuleb trenni teha, pärast salvestatud koosolekust õppida. Kunagi ei tohi valida hoiakut, et saame kaelast ära. See on su pidupäev, mitte tapalava. Ei tohi väärikust ega enesekindlust kaotada, slaide maha lugeda, rääkida sellest, mida pole vaja.
See on teooria. Päriselus ja see realiseerus ka Paasi lubjakivimaardla KMH programmi arutelul nii ei lähe. Esiteks, kuulamisoskus. See ongi palju raskem, kui ükskõik millest rääkida ja vahele rääkida. Võin enda näitel öelda, et tegelen kuulamisoskuse arendamisega pidevalt ja arvan, et olen jõudnud algtasemele. Keelekasutamise kategooriatest paralleele tuues oleks mul vähemalt A2 kuulaja tase: Tuleb kuulamisega toime igapäevastes suhtlusolukordades, mis nõuavad otsest ja lihtsat infovahetust tuttavatel teemadel. KMH koosolekul teeb kuulamise raskeks ka asjaolu, et inimesed kipuvad asjasse mittepuutuvast rääkima. See võib puudutada ka eelduse poolest kompetentseid inimesi.
Teiseks, lugupidamine ja elementaarne viisakus. Ma alustaksin kõigepealt lugupidamisest teiste koosolekule kogunenute suhtes. Nad ei ole ära teeninud teie personaalset egotrippi ja ajaraiskamist, sest ka neil võib olla küsimusi. Loosungina võib ju hõigata, et me oleme siin niikaua kui vaja, aga see on ebamõistlik ja ei too paremaid lahendusi. Edasi suhtumine esinejatesse. Sinatamine. Võib ju öelda, et neil on see kõik palga sees, aga õige vastus on, et tegelikult ei ole, vähemasti ametnike ja ekspertide puhul. Mõelge korraks kui see ekspert või Keskkonnaameti esindaja on teie tütar, abikaasa, poeg, ema või isa. Mõelge ka, kui paljud teist kannaks välja mõne nendest rollidest, mis on laua taga olijatel.
Täiesti arusaadav on see, et oma kodukanti karjääri ei soovita. See on üldine loomulik hoiak. Samas võib ette tulla olukordi, kus lähimad naabrid on karjääri rajamisega nõus. Minu praktiline kogemus on küll seotud ühe planeeritava kruusakarjääriga. Selge on see, et selline olukord on emotsionaalne. Õli lisab tulle veel see, et riigi registrites teada olev andmestik on vigane. Aga need vead on ohutud, sest neid on võimalik parandada. Kas dokumentide järgi on metsas tehtud lageraie või on see ala ka juba raadatud ei ole kõige olulisem küsimus, peamine on, et olulised keskkonnamõjud saaks hinnatud.
Lihtsustatult saab inimese vaatevinklist olulised küsimused kokku võtta järgmiselt: et kaevus oleks vesi, müra ja tolm ei segaks ja võimaldaks elamist, elusloodus oleks säilitatud parimal võimalikul moel, ning transport mahuks teedele, ega hävitaks neid.
Sellel koosolekul oli vähemasti üks väga ilus hetk minu jaoks. Üks päriselt kohalik naine, olles ära oodanud meeste pikad sõnavõtud, küsis, et te siin räägite mõjude hindamisest ühe kilomeetri raadiuses, aga minu kinnistust pool on selle sees, aga hooned sellest väljas. Kas saaks kogu mu kinnistu hinnatavaks alaks määrata. Ta lisas, et on oma ettepaneku juba kirjalikult esitanud. Loomulikult see kinnistu lisati kogu ulatuses. Lühike, selge mõjus jutt.
Ja lõpetuseks üks kimp asjaolusid, miks inimesed ei usu fakte.
Kõigepealt kalduvus otsida ja eelistada tõendusmaterjali, mis toetab juba omaksvõetud uskumusi ja arvamusi ning eirata informatsiooni, mis seab need uskumused kahtluse alla. Sageli esineb asümmeetria teiste ja oma ettepanekute osas, usume end teadvat rohkem kui teame. Naudingu ootus – küll ma olin lahedalt ebaviisakas.
Kui need mõelda mõne teistsuguse koosoleku peale, kus näiteks teemaks koolikiusamine, siis minu meelest pole vaja üldse imestada, kus on selle juured. Täiskasvanud on suurepärased kiusajad.
Eeldatavasti aasta pärast on programmikohane keskkonnamõjude hindamine läbi viidud ja ees on koosolek, kus esitletakse keskkonnamõjude aruannet. Selles on nii fakte, kui arvamusi. Kõigil osalistel on võimalik teha parem sooritus.