Teate ju küll, terve avalik sektor on neid riigiteadlasi täis, mis siin tahta. Vähim, mida sotsiaalteadlased saavad pakkuda, on teadlase mõtteviis ja analüüsivõime.
Ma ei tea, kui paljud tartlased märkasid, et Tartu ülikooli sotsiaalteaduskond on saanud kolmekümneseks. Mulle, rakverelasele, on see fakt teada, sest olen selle teaduskonna vilistlane. Teaduskonna loomise au langeb Rein Taageperale, kes Tähe tänava kunagise füüsikahoone kesistes ja külmades oludes teaduskonna esimese dekaanina alustas. Puudu oli kõigest, välja arvatud tahe panustada Eesti akadeemilisse maailma.
Rein oli juubelipidustustel kohal. Ta on ilmselt üks väheseid eestlasi, kes on rahul Eesti ühiskonna arenguga. Ta on saavutanud selle järgmise nipiga. Ta seab endale arengu suhtes madala ootuse ja siis Eesti ühiskond kenasti ületab selle.
Niisiis sotsiaalteaduskond. Sellest teadmuspesast on tiibadesse vunki saanud paljud ühiskonnas tuntud ja tunnustatud inimesed. Kui tuua kasvõi mõni näide kohaolnutest, siis Eestimaa looduse fondi juht Tarmo Tüür, hiljutine välisminister Eva-Maria Liimets, Eesti 200 liider Kristina Kallas või raadiohääl Lauri Varik.
Ma ise ka muidugi. Kas just tunnustatud, aga mõnevõrra tuntud kindlasti. Mul õnnestus pidustustel püünele pääseda. Et teema sain ma ise valida, rääkisin aktuaalsest, milleks on erinevad asjaolud, mis meie elus on peamiselt raha pärast.
Raha on oluline. Isegi mu kahe ja poole aastane pojapoeg Robin teab seda. Ta ei tea veel seda, mida saab kümne euro eest, aga ta teab, et raha eest saab asju. Tartu ülikooli avaliku halduse magistrantuuri astudes olin juba diplomeeritud geoloogiainsener. Ma astusin avaliku halduse magistrantuuri peamiselt raha pärast, kuna kehtis avaliku teenistuse seadus, mille § 38 oli kirjas: lisatasu magistrikraadi eest 10 protsenti ametipalgast, doktorikraadi või sellega võrdsustatud kraadi eest 20 protsenti.
Alati on midagi veel. Olin uuesti Tartu ülikooli jõudes olnud kümme aastat avaliku teenistuse praktik. Toona Lääne-Viru maavanem. Mind huvitas, kuidas päriselu ja teooria suhestuvad. Olen tänulik nende reedeõhtuste ja laupäevahommikuste seminaride eest. Praegugi mõne käest ära kippuva koosoleku puhul ütlen, et läbime päevakorra ja vabatahtlikud võivad jääda kollokviumile.
Milles on probleem, kui asju tehakse ainult raha pärast? Vastus on lihtne: ununeda võivad seadused, mängu ilu kaob, võibolla väärikuski.
Tööandja brändingu agentuuri Instar täiesti värske uuringu järgi on 2022. aastal tudengite hinnangul kaks kõige olulisemat töökohavalikut mõjutavat tegurit huvitav töö ning organisatsioonipoolne töötajate võrdne ja aus kohtlemine. Enamik ehk 60 protsenti tudengitest soovib teha erasektoris palgatööd ja 20 protsenti töötada avalikus sektoris. Kolmandas sektoris soovib töötada kaks protsenti vastanutest. Näiliselt on nagu MTÜde õitsenguaeg.
Muide, kutsekooliõppurite seas on popimaid tööandjaid PPA. Samal ajal on suures pildis peadirektor Elmar Vaheri jutt lahkuvatest politseinikest kõikjal üle Eesti, üliõpilaste meeleavaldus 1. septembril, õpetajate palgad, päästjate palgad, raamatukogude laenutushüvitis, omastehooldus, alampalk, «kultuurisektoril pole enam palgatõusuta võimalik jätkata» ning korduvalt on hiljaaegu uudiskünnise ületanud «Vändra alev läks gaasiküttelt üle põlevkiviõli küttele». Aasta tagasi oleks öeldud: mis mõttes?
2003. aastal läksin poliitikasse. See minek ei olnud raha pärast, selles oli maailmaparandamise tahet, suurema pildi tunnetust. Mu kogemuste pagas kasvas. Nägin, kuidas vorsti tehakse, ja segasin vorstiputru. Sai selgeks, et rahapõlemise intensiivsus on seotud otsustamiseks kuluva ajaga. Avalikust sektorist on vist parim ajakulu ja rahapõlemise näide seotud planeerimisprotsessiga, olgu siis teemaplaneeringud või omavalitsuste detailplaneeringud. Protsessi kiirendamislubadusi leiab mitmetest valimislubadustest ja ma ei hakanud kontrollima, ilmselt koalitsioonilepingutest ka.
Oma rahaga on selge: jätkub – ei jätku.
Rahaga seoses saab esitada väga erinevaid küsimusi. Näiteks küsimus: milles on probleem, kui asju tehakse ainult raha pärast? Vastus on lihtne: ununeda võivad seadused, mängu ilu kaob, võib olla väärikuski.
Varsti me leiame ennast olukorrast, kus alkoholist on kergem loobuda kui mõnest äpist, mida sulle kusagilt peale surutakse.
Kui oled maksumaksja, siis on sul ootused, et avalikku raha kasutatakse mõistlikult. Minul küünilise inimesena muidugi illusioonid puuduvad. Olen arvestanud, et minu maksuraha läheb kõik Martin Repinski kuluhüvitisteks ja sealt teistele ei jää midagi. Eesti riigi palgaprobleem ei ole Mikk Marrani palk, küll on erinevate eespool nimetatud ametirühmade palgad, aga suur osa Eesti edust on tavalise ametniku õlgadel, kes kõnealusel juhul kuuluvad gruppi «muud». Nad on läbipõlemise äärel, alamakstud, kohati heitunud.
Kas eelarvekärbete ja sisemistest ressurssidest elamise asemel saaks midagi kardinaalselt muuta? Oleme uhked Eesti saavutuste üle digiteerimisel. See pole rahata saavutatav. Sotsiaalkindlustusameti peadirektor Maret Maripuu ütleb, et sotsiaalkindlustuse infosüsteem on nagu Lotte porgandimasin. Kes pole masinaehitusega sina peal, neile teadmiseks, et see on selline masin, kus kasti sees jänes lõigub porgandit.
Võtame mõne teise näite. Varsti leiame ennast olukorrast, kus alkoholist on kergem loobuda kui mõnest äpist, mida sulle kusagilt peale surutakse.
Aga mõelge, kui õnnestuks Elon Muski teha. Mis see tähendab? Kui ta oli Venemaalt ebaõnnestunult raketiostult tagasi pöördunud, siis otsustas ta ise raketi teha ja alustas füüsika algtõdedest. Ta jõudis kolmandikuni konventsionaalse raketi hinnast. Võibolla oleks selline lähenemine vahelduseks kasulik.
Kas sotsiaalteadustel on mõtet ja milles see mõte seisneb? Teate ju küll, terve avalik sektor on neid riigiteadlasi täis, mis siin tahta. Vähim, mida sotsiaalteadlased saavad pakkuda, on teadlase mõtteviis ja analüüsivõime. Võime vahepeal kahelda, järele mõelda, strateegiat muuta. Hea riigitundmise juurde kuulub marjaks ära konkreetne erialane kompetents. Olgu selleks energeetika, hariduskorraldus, tervishoid, IT või minu näitel keskkonnateadused.
Raha jääb oluliseks tegelaseks. Hea on temaga säästlikult ringi käia isegi avalikus sektoris. Ka võõrast rahast on alati põhjust lugu pidada. Elektriarvete asemel tuleb raamatuid lugeda, ja isiklikus plaanis: kopikas peab taskus olema, muidu koer kuseb peale.
Sellised mõtted sel raskel ajal.