Urmas Reinsalu võib hullu panna ja ajast ees olla, aga ilmselgelt on ta Ukraina sõja prioriteetsust õigesti hinnanud ja olnud nii mõnegi üleskutsega ajast ees.
Tegin 9. juunil Facebookis postituse, millele saatvaks fotoks Urmas Reinsalu uue raamatu kaas. Reinsalu esimene analoogne raamat „Välisminister“ pärineb aastast 2021. Jürgen Ligi juba küsiski Facebookis, et kas nüüd nii hakkabki olema, et temalt tuleb elulugu aasta kaupa ja miks peaks keegi tahtma seda lugeda? Ma omakorda lubasin selgeks teha, kas tasub lugeda.
Kuna lendasin raamatu esitlemise lõunal Kanadasse, siis astusin Ülemiste Apollost läbi ja ostsin sama päeva õhtupoole esitletud raamatu: Urmas Reinsalu „Noateral. Ukraina sõja aasta Eestis ja maailmas. Välisministri vaade.“
Jürgen Ligi küsimus on õigustatud, sest tegemist on teise sarnases võtmes kirjutatud raamatuga. Kuigi teos on paks, „õhem tellis“, siis raamatuks kirjutatud teksti on alla kolmandiku, ülejäänu moodustavad kõned, intervjuud, fotod ja registrid. Kui poliitik raamatu kirjutab ja see on Reinsalu, siis pole mõtet eeldada, et sealt ei leia „mina Ukraina sõja esimesel aastal… See fakt kehtib nii 2014. kui 2022. aasta kohta. Ma julgen öelda, et see on põhjendatud.
Olulisemaks aga osutub ülevaade Euroopa Liidu, NATO ja ÜRO lähenemisest nii sõjaeelsel kui esimesel ja natuke ka teisel aastal ning Eesti eestvedamisel. Noateral kõndimine on nii mõnelgi hetkel olnud asjakohane olukorra kirjeldus. Võtame kasvõi Rootsi NATOsse suundumise. Urmas on seda raamatut veel märtsis 2023 kirjutanud. Seega on tegu värske kraamiga.
Reinsalu persoon on Eesti poliitikas vastuoluline. Ta võib hullu panna ja ajast ees olla, aga ilmselgelt on ta Ukraina sõja prioriteetsust õigesti hinnanud ja olnud nii mõnegi üleskutsega ajast ees. Võib-olla tuleneb see tema heast informeeritusest, aga ka isiklikust analüüsivõimest.
Ta on ka ise innukas info hankija, mitte ainult ülevaadete lugeja. Saadud informatsiooni jagab ta teistelegi liidritele, olgu selleks siis me suursaadik Ukrainas Kaimo Kuusk või mõni tuntud väliskolleeg. Ma ei tea, kas Reinsalu on olnud Eesti diplomaatidele väljakutse või puhas rõõm, aga tema puhul peab üllatuseks valmis olema ja igav temaga koos töötada kindlasti ei ole.
Ametkondade vahel kooskõlastatud jutupunktidele võib tema puhul lisa oodata spontaansuse, tema enda tegevuskava või juhtnööride näol. Kui Eesti Ekspress peaks valima ükskord nädalasõnaks vastustamispoliitika, siis teame, et Ukraina sõja kontekstis on selle tellijaks Reinsalu, mitte sõna vaid poliitika enda.
Vastustamine tähendab ka poolt olekut ja siin ei jää kahtlust kelle poolt ollakse. Urmase arsenalis on nii eestvedamine, isiklikud kontaktid, olgu selleks näiteks Antony Blinken, kes palub end telefonikõne lõpus Tonyks kutsuda või Gross. Seekord mitte meie Oleg vaid rahvusvahelise tuumaenergia agentuuri direktor, põhjuseks Reisalu Tšernobõlis käik.
Tema tööriistaks on ka väljateenitud mõjukus kolleegide hulgas ja avaldused kaasates nendesse kasvõi Balti kolleegid, kui rohkem liitlasi ei saa. Reinsalu kõnesid ega kaamera ees olekut ei pelga. Kes siis kodumaalgi ei tea tema: „Head sõbrad!“
Tõdemus on lihtne. Läänemaailma panus ukrainlaste abistamisel ei ole piisav, probleemi akuutsena hoidmine vajab pidevat utsitamist. Loodame, et tema järglane välisministri ametis Margus Tsahkna seda ka suudab.
Raamatu on maitsekalt kujundanud Karl-Kristjan Nigesen ja väljaandjaks on Ribaksi Konsult OÜ ehk Urmas ise. Toimetaja Tuuli Kaalep on teinud head tööd ja peaaegu kõik vead ülesleidnud ja teksti lihtsalt loetavaks teinud.
Kas sellest raamatust saab menuk? Ei saa. See polegi asja eesmärk olnud. Kindlasti leiab see lugejaid ja küllap on Reinsalul esimese raamatu kogemuse pealt selge, mis see mõistlik tiraaž võiks olla. Kas see raamat on vajalik? Minu vastus on jaatav. Eesti kaasaegne poliitika vormimine väärib jäädvustamist.
Kui nüüd vastata Jürgen Ligi küsimusele, miks seda keegi peaks tahtma lugeda, siis põhjused on täiesti olemas. Lugeda võiks kõik need, kellele läheb korda Ukraina sõda kujundav poliitiline taust, Eesti välispoliitika kujunemine ja elluviimine, erakonnakaaslased, inimesed riigiteenistusest ja tegevpoliitikud laiemalt.
Raamatust saab hea ülevaate Ukraina sõjaga seonduvast olulisest poliitilisest taustast ja selle kujunemisest. Reinsalu on juba teist korda rihtimas oma raamatuilmumist Isamaa suurkogu vahetusse lähedusse. Küllap teeb see hea müügi tänagi.
Kas ma selle raamatu puhul millegi üle virisen ka? Ma arvan, et kõnede ja intervjuude osata võiks see leida suurematki huvi. Samas, kui kilohinnaga võtta, on Reinsalu raamat endiselt taskukohane. Mõne aasta pärast saab mõne euroga. Raamatu pealkirigi pole originaalne.
Kui minna raamatupoodi küsima raamatut „Noateral“, siis võidakse pakkuda ka Simon Mayo põnevikku. Tagakaanel „blurbi“ osas, nii nimetatakse raamatu lühikest kokkuvõtvat osa, leiame sisendit Ukraina välisminister Dmõtro Kulebalt, Valgevene demokraatlikult liidrilt Svjatlana Tsihhanovskajalt, kui värskelt Läti presidendilt Edgras Rinkevičšilt. Sinna vahele oleks kenasti sobinud väike lõiguke Jüri Rataselt või Mati Raidmalt. Mõlematel on selles raamatus oma osakene.
3. aprillil on Reinsalu intervjuu andnud Herman Kelomehele Päevalehest. Herman küsib, et 2015. aastal oli ta IRL esimees ja mandaatide arv vähenes 14-ni ja kas ta näeb endal ka väiksemaks parteiks taandumise vastutust? „Muidugi,“ vastab Reinsalu. Nende ridade kirjutamise aegu kandideeris ta uuesti.
Urmas jõuab, see on selge ja Kelomehe intervjuus ta ütleb, kuidas see võimalik on. Ei tohi tegeleda ebaolulisega! Kas Reinsalu ka üle töötab, seda ma ei tea. Palju töötab ta küll, aga ma olen aru saanud, et ta ei tee seda selleks, et õhtul mitte koju minna. Kui asjad aetud, ta läheb rõõmuga.