Skip to content

Marko Pomerants: ratsarünnakuga ei saavuta rohepööret ega -lepet

28.05.2024 Lääne-Virumaa Uudised

Rakveres toimunud konverentsil räägiti loodusvarade targast kasutamisest

10. mail kuulati Rakveres Äripäeva loodusressursside aastakonverentsi ettekandeid. Võiks ju küsida, et kus ma kuu aega selle teadmisega olen olnud. Räägitu pole päevauudise väärtusega ja mõne kuuldud seisukohaga on nagu hiinlaste jaoks suure Prantsuse revolutsiooniga – liiga vara on seisukohta võtta.

Kaasaegset sõnavara kasutada oleme täielikus hübriiddebati olukorras. Kõneleme läbisegi kliimaneutraalsusest, rohepöördest – Rakveres räägiti ka -käändest, vahel -leppest. Igatahes saab kõikidel nendel puhkudel kõnelda väga palju ressurssidest. Huvitav, et eestikeelne sõna „vara“ jääb „ressursile“ ikka alla.

Seda kliimaretoorikat püütakse ametlikus kommunikatsioonis rahvale selgitada metoodikate ja süsinikuheitmete vähendamise protsentide keeles. Kas seda teadmist on võimalik vastu võtta? Tugevamad suudavad. Ääremärkusena olgu öeldud, et aastakonverentsi esinejate räägitut oli lihtne jälgida.

Piirangud ehk pudelikaelad

Jaan Tätte on kuulsaks laulnud „Kevadelaul nr 1“ Henrik Visnapuu sõnadele. See algab nii: „See aasta tuleb kevad teisiti / tiu, tiu ja teisiti, see aasta teisiti.“

Kas siis on ka nii?  Kommunikatsioonivaldkonnas toimetava poliitilise kogemusega keskkonnainimesena tunnetan ma, et on toimumas teatud käiguvahetus või rahunemine. Pariisi kliimaleppe allakirjutamisest möödus aprillis kaheksa aastat. Elame küll kliimaseaduse, vabandust, kliimakindla majanduse seaduse eelnõu ootuses ja uusi ideid ju genereeritakse, aga selgeks on saamas, et niisama ratsarünnakuga ja vanemaid halli peaga meesterahvaid lollideks sõimates me innovaatilisema ühiskonna poole liikuda ei suuda. Arvesse tuleb võtta päriselu.

See aga sisaldab piiranguid, geoloogist kolleegi Rutt Hintsi sõnade kohaselt pudelikaelu, mida ta oma ettekandes ka tutvustas. Kõik need esimese põlvkonna taastuvenergia seadmete tootmiseks vajalikud materjalid tuleb saada üsna traditsioonilisel moel, nad leiduvad endiselt vales kohas: riigis, liiga sügaval, liiga kaugel ja liiga lahjalt kontsentreerununa. Keegi peab nende uuringutesse investeerima.

Päikesepaneelide puhul eeldatakse tasuvust 10 aastat maksimum, aga investeerida geoloogilisse uuringusse, et kümnete aastate pärast. Materjalide defitsiidist kõneldes ei pea jututeemaks isegi haruldane muldmetall olema. Piisab vasest. Muide, just praegu on meie vanametalli kokku ostvates ettevõtetes vase hind teinud tubli kasvu.

Ma arvan, et aeg on meie loodusvarade nimekirja pikendada ja lisada sinna klassikaliste maavarade ja metsa kõrvale ka informatsioon, sest ta on meie ümber kogu aeg olemas. Nii nagu langetatud puust saab ehitusplanku, küttegraanulit ja paberit, nii saab ka meie ümber lasuvast informatsioonist teha igasuguseid tooteid ja kasutada seda erinevatel eesmärkidel.

Olgu selleks siis innovatsioonile kaasa aitamine või vaenlase eksitamine. Oma rahva eksitamine läheb ka arvesse. Seetõttu ei pidanud mina üldse veidraks, et selle konverentsi üheks ettekandjaks oli kutsustud strateegilise kommunikatsiooni ekspert, riigikogu liige Peeter Tali (Eesti 200).

Hea kaasuv näide on osalemine metoodikate maailmas. Avaldub see metsanduses, olles metsa- ja metsandusega seotud kliimadebati üheks nurgakiviks. Võttes näiteks neli erinevat metoodikat Eesti metsatagavara hindamisel võime saada kuni 20% erinevuse. See on viiendik. Number võib lihtsalt jääda kõlama, selgitus aga mitte. See ei pruugi arusaadav olla.

Metoodikate konfliktist päriseluga kõneleb ka arusaam, et nii kui turvas freesitakse turbaväljalt, emiteerub kogu selles talletunud süsinik kohe atmosfääri. Tegelikult jõuab suur osa süsinikust professionaalsete aednikeni, kes kasvatavad selle abil hulga aedvilju ja dekoratiivtaimi. Enamik nendest aednikest ei tooda Eestis.

Süü kliimamuutuste tekitamisest aga inkrimineeritakse Eesti turbatootjale. Seda metoodikat võis aktsepteerida ajal, kui suur osa turbast läks elektrijaamade kõhtu ning seal ära põletati, aga see aeg on läbi. Metoodika on jäänud.

Seleta nagu surnud jänesele!

Konverentsil avaettekande teinud Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere kõneles ühest innovatsiooni takistavast asjaolust Eestis. Selleks on avaliku sektori teaduse tohutu osakaal kogu teadusmahust. See võimaldab küll teadlastel naha toore hoida [minu sõnakasutus – M.P.], aga ei võimalda tulemuste kiiret rakendamist tootearendusse, sest kaob konkurentsieelis teadmise ainuomamise näol.

Samas eeldavad kliimakindla majanduse seaduse kokkupanijad, et puhtaid tehnoloogiad soodustades ja seda toetavat infrastruktuuri arendades suureneb ettevõtjate konkurentsivõime või puhta energia kasutuselevõtt on tulevikus lausa Eesti konkurentsieelis. Eks me saame näha, kas optimism ja tegelikkus kunagi ristuvad.

Metoodikate maailmas elamisega kaasneb ka protsentide maailmas elamine. Vähendame ühe või teise sektori heitmeid nii palju protsenti. Räägime erinevatest baasaastatest, mis on emissiooni vähendamise aluseks.

Valdkondlikud huvikaitseorganisatsioonid seda võib-olla hoomavad, aga kuidas selgitada näiteks transpordivaldkonna muutuseid ja mis see inimeste liikuvusele kaasa toob tegelikkuses, see on väga raske ülesanne ja sellelaadsele lähenemisele minu meelest pole mõeldudki. Automaksu müümine läbi keskkonnaaspektide lõppes igatahes kommunikatsioonikaosega. Selgus, et raha läheb igale poole.

NO teatris oli 15 aastata tagasi etendus NO83 – „Kuidas seletada pilte surnud jänesele“. Loo inspiratsiooniks oli selginemine selles osas, et kultuur on kaotanud pühapaiste riismedki ning Eesti asi peab otsima endale lisaargumente. Nii on ilmselt kliimaasjandusega ka.

Vaja on lihtsat järjepidavat selgitust nii, et isegi väga halva vastuvõtuvõimega surnud jänes aru saaks.