Skip to content

Marko Pomerants: Nursipalu piirkonna kohalike inimeste ära kuulamiseks ei sobi rahvakoosolekud ega telesaated

Eelmise aasta sügisel võttis hoo sisse Võrumaal asuva Eesti kaitseväe Nursipalu harjutusväljaku laiendamise debatt. 2. jalaväebrigaadil, mis mõeldud ennekõike Lõuna-Eesti kaitsmiseks, kodukasarmutega Võrus, puudub piisavalt suur ja Võru lähedal asuv harjutusala. Kui head tahet üles ka ei näita, ei saa oma riigi kaitsmiseks valmistuda ja valmis olla ainult ühes konkreetses Eestimaa piirkonnas.

Kuidas asjad arenesid

31. mail ja 1. juunil 2022 kohtusid kaitsevaldkonna riigiesindajad Võru ja Rõuge valla ning riigiametite kohalike regioonide esindajatega, selgitamaks välja kohalike ametnike meelsust uue linnaku rajamiseks Lõuna-Eestisse.

2022. aasta 17. juunil sai Lõuna-Eesti Postimehest lugeda 2. jalaväebrigaadi ülema kolonel Tarmo Metsa 2. jalaväebrigaadi Lõuna-Eesti harjutusvälja vajadusest. Kuna lähiaastatel saavad siin tavaks soomustatud liitlasüksuste harjutused, ei mahu nad kõik Nursipalu polügoonile ära.

Juuni lõpus toimunud NATO Madridi kohtumine tõi ilmselt ajakavasse ja vajadustesse konkreetsust, järgnes suvepuhkuste aeg ja vaikus eetris. Mida tähendas suvi neile ametnikele, kes pidid harjutusaladele lisa otsima, me teada ei saa – ja polegi oluline.

Oluline on märkida, et Rõuge vallas on käinud juba mitu aastat valla üldplaneeringu muutmine. Möödud septembri kesksel, kui oldi jõutud seadusest tuleneva avaliku väljapaneku ajani, saatis kaitseministeerium vallale kirja, milles ta edastas: „Lähtudes kaitseväe juhataja sõjalisest nõuandest ja ohuhinnangust, on kaitseministeerium ja riigi kaitseinvesteeringute keskus analüüsimas ruumilisi vajadusi lisanduvate liitlasüksuste paigutamiseks Lõuna-Eestisse 2. jalaväebrigaadi juurde ning seoses sellega ka soomusmanöövermasinatega harjutamise võimaluste laiendamiseks Lõuna-Eestis. Täpsemate ruumiliste vajaduste selgumisel soovib kaitseministeerium esitada täiendavaid ettepanekuid Rõuge valla üldplaneeringu eelnõule, millega palume üldplaneeringu edasisel koostamisel arvestada. Ettepanekute esitamist peame realistlikuks orienteeruvalt oktoobri keskpaigaks.“

Planeeringu avalikustamise käigus saabunud ettepanekute kommenteeritud kokkuvõttest leiame me märke: info võetakse teadmiseks. 4. oktoobri õhtul räägiti Rõuges üldplaneeringu arutelul suusaradade laiusest ja prügikastide arvust RMK puhkealadel.

10. oktoobril toimus kaitseministeeriumis kohtumine vallajuhtidega, kus vallajuhtidele anti teada harjutusvälja laiendamise vajadusest ja lepiti kokku ka järgmine kohtumine volikogudega Lõuna-Eestis. Otsuse harjutusvälja huviala piiride kohta tegi kaitseminister Hanno Pevkur 18. novembril. Neid piire tutvustati ka kohe 21. novembril 2022 Tsooru rahvamajas kaitseminister Pevkuri eestvõttel volikogude liikmetele ja kogukondadele.

29. novembril teatakse „UV-Faktoris“ täpselt: „Nursipalu laienemise juures on suur probleem kehv kommunikatsioon.“ Detsembri keskpaigaks on juba lahenduse pakkujaid mitmeid.

Vaatleme kommunikatsioonialaseid etteheiteid lähemalt

Eelnevasse süvenenuna saab öelda, et kaitseminister tegi mitteametliku maailmarekordi otsuse (ehk konkreetse ettepaneku) tegemisest 18. novembril kuni ise rahvakoosolekule jõudmiseni kolm päeva hiljem. Üheks etteheiteks on olnud, et eelnevalt valikus olnud variante ei arutatud avalikult. Jääb vaid kujutleda kõikide nende inimeste arvu ja emotsioone, kelle kodukant selles arutelus läbi käis.

Loomulikult oleks olnud vajalik need valikud peale Tsooru koosolekut või seal ka kohe avalikustada, sest siis oleks ära hoitud palju kriitikat nii kohaliku kogukonna kui ka poliitikute poolt. Riigil on olemas ruumiandmed, mille pealt analüüsi teha. Muide veel täna on lihtsalt leitav MAVES-e koostatud asukohavalikute analüüs aastast 2004, kui harjutusväljasid otsiti Võru, Pärnu ja Klooga kandis.

Toona oli kriteeriumiteks 3000-hektarine ala kuni 50 kilomeetrit kasarmust ja võimalikult väike häiring elanikkonnale. Platse otsiti Oravast Tõrvani. Eelmise nädala alguses avalikustati praegused teoreetilised valikud Oravast Karulani ja Nursipalust Ahjani.

Poliitiliselt realiseerus Hanno Pevkuri jaoks tavaline olukord. Ta oli ülesandega üksi, abiks vaid oma haldusala ametnikud ja kaitseväelased. See juhtub praktiliselt alati, ükskõik kui erakondadeülene ja riiklikult tähtis see probleem ei tunduks. Lähim kõrgetasemeline abivägi peaks olema riigikaitse nõukogu liikmete hulgast. Riigikogu esimees Jüri Ratas jättis kasutamata oma positsiooni riigikogu esimehe ning riigikaitse nõukogu liikmena ja astus hoopis koos Martin Helmega opositsiooni erakonna esimehe rolli.

Kõrvalseisjate soovitusi on olnud mitmeid, sealhulgas kuulsast Kadrina saunast, et kõigile peaks andma miljoni. Ametnikel ja ka ministril oli sel hetkel ja on praegugi ainsaks tööriistaks kinnisasja avalikes huvides omandamise seadus. Nad ei saa rääkida mida iganes, kuniks vastavaid otsuseid pole.

Millised on tegelikud lisavajadused, saab selgeks ainult siis, kui maaomanikega (ennekõike koduomanikega) on läbi räägitud. See ei saa toimuda ühe päevaga, sest ka maaomanikel on vaja aega. See on nende elus võib-olla kõige kaalukam otsus. Pealegi ei peaks selliseid läbirääkimisi pidama teleekraanil ega rahvamajades. Ilmselt pole müratalumise kompenseerimiseks paremat vahendit ka rahast.

Huvitav on olnud ka tendents, et ajakirjanikud, kel eetris rinnas sini-kollane lint, on kaotanud Nursipalu teemade arutamisel oma sõnavarast sõnad – nad räägivad meie julgeoleku tagamisest ja kodude kaotamisest, toomata lauda seda, millest olukord tuleneb.

Mida on kommunikatsioonis vajalik jätkuvalt teha?

Ennekõike on kaitseväel jätkuvalt vaja selgitada, mida need põhimõisted – patareid, pataljonid, brigaadid ja diviisid, maakaitse, kaudtuli – oma olemuselt tähendavad, miks neid vaja on ja mida Eesti kaitsmine endast kujutab.

Kohalike asjasse puutuvate inimeste ära kuulamisel tuleb keskenduda privaatsusele. Selleks ei sobi rahvakoosolekud ega telesaated, kuigi ka neid peab olema. Sealt edasi saab individuaalseid lahendusi otsida või neid vähemasti esimeses etapis kaardistada.

Kohalikud omavalitsused peavad nende käsutuses olevat infot kasutama, edastama ja kajastama.

Kohalikud juhid räägivad mõjust kogu Võrumaale, aga Võrumaa arenduskeskuse kodulehel puudub vähimgi viide riiklikele infoallikatele Nursipalu laiendamise küsimuses. Selles osas on heaks näiteks Rõuge vald, kus alates detsembrist on info jagamisse panustatud.

Omavalitsusjuhid ei saa jääda lehelugeja staatusesse. Mida on neile kohtumistel kaitsevaldkonna esindajatega räägitud, peaks jõudma ka vallarahvani. Kuidas ja millisel määral seda teha, oleks tulnud omavahel kokku leppida.

Kaitseministeeriumil ja vabariigi valitsusel tuleb panustada edasise menetluse olemusse ja ajalisse selgusesse. See pole küsimus halvast kommunikatsioonist, vaid õigusselgusest. Praegune segadus on kahetsusväärne. Riigil on rahandusministeeriumi näol planeeringualane kompetents endal olemas. Valimiste-eelsel perioodil tuleb hoida erakondade kandidaadid peamiste arengutega kursis ning vastata igale Võrumaal üleskerkivale küsimusele. Kui kõiki vastuseid veel pole, siis tuleb nendeni jõuda. Kiirustamine on vajalik, aga rapsimine mitte.