Allikas: ekspress.delfi.ee
Külli-Riin Tigasson kylli-riin.tigasson@ekspress.ee
Poliitikuna võitles Pomerants Gazpromi ja Nord Streami ehituse vastu. Nüüd esindab ta aga Gazpromi tütarfirmat. Miks?
Ajast, kui Marko Pomerants (57) lahkus keskkonnaministri ametist, on möödas viis aastat, kuid keskkonnaministeeriumis räägitakse temast ikka veel omajagu paremini kui enamikust teistest endistest ministritest.
„Hästi inimlik. Tal ei olnud kinnisideid. Kuulas spetsialiste, mõtles kaasa.“
Oskus inimestega hästi läbi saada on Pomerantsi trump.
„Minu jaoks on olulised kõik inimesed alates presidendist kuni uksehoidjani,“ ütleb selle kohta Pomerants ise.
Ja veel: „Mulle ei ole need pagunid tähtsad.“
Aga selline eelarvamusvaba suhtlus, kõigiga „liiga hästi läbi saamine“ on nüüd Pomerantsile mõrult kätte maksmas.
Aastal 2019, kui Pomerants tipp-poliitikast välja astus, käivitas ta oma konsultatsioonifirma, mil nimeks Bitter Orange (ehk mõruapelsin). Perepärimuse järgi olnud Marko Pomerantsi esiisa ühe Hiiumaa mõisniku aednik, kasvatas mõisnikule pomerantsi- ehk mõruapelsinipuu (Citrus aurantium), ja kui lihtrahvale perekonnanimesid jagati, andnud mõisnik aednikule tänutäheks nimeks Pomerants.
Marko Pomerantsi Bitter Orange OÜ pakkus esiotsa juhtimisteenust Tallinnas ja lähipiirkonnas kinnisvara arendavale firmale („Mina rakverelasena ütlen, et õnnetud inimesed, kes on teinud valiku maksta pangale laene kuskil Harjumaa põldudel, selle asemel et elada Rakveres,“ räägib Pomerants kinnisvarateema kohta tagantjärele). Kinnisvara alal pidas Pomerants vastu umbes pool aastat, seejärel siirdus oma firmaga suhtekorralduse valdkonda. Bitter Orange hakkas tegema koostööd Janek Mäggi kommunikatsioonifirmaga Powerhouse (Pomerants ei nimeta Mäggit mitte „ülemuseks“, vaid „minu äripartneriks“).
Pomerantsi kui suhtekorraldaja üheks kliendiks sai hiinlaste Huawei. Ta käis Huaweiga mõjukate poliitikute, näiteks Riigikogu majanduskomisjoni juhi Kristen Michali jutul. 2019. aastal sõlmis Eesti USAga 5G-tehnoloogiat puudutava memorandumi, mille järgi ei tohiks 5G-võrkude seadmete „tarnijad alluda välisriikide valitsustele ilma sõltumatu kohtuliku kontrollita“ ning „ebausaldusväärsetelt sidetehnoloogia pakkujatelt tuleb üle minna usaldusväärsetele“. Ehkki Huaweid memorandumis otseselt ei mainita, kirjutati pärast memorandumi allkirjastamist ajakirjanduses, et Huawei tehnoloogia kasutamine 5G-võrkude rajamisel on väga keeruline.
Ja nagu koostööst Huaweiga veel vähe oleks, teeb Pomerants nüüd suhtekorraldust ka Gazprom Nefti tütarfirmale Baltic Marine Bunker. Niisugustele ettevõtetele lobitöö tegemist vaadatakse sel sõjakevadel aga üpris mõru pilguga.
Kas Pomerants seisab sama teeotsa alguses, kus juba pikalt on sammunud Gerhard Schröder (Saksamaa liidukantsleri ametist lahkumise järel sai temast Rosnefti nõukogu esimees), kes on endine tipp-poliitik, nüüdne Vene-Hiina teljel kõõluja (mis sest, et ta mõni päev tagasi Rosnefti ameti maha pani)?
Pomerantsi kinnitusel asjad nii ei ole. Sugugi mitte.
Tema polevat mingi Gazpromi sõber. Vastupidi, meenutab Pomerants, aastal 2008, kui ta juhtis Riigikogu keskkonnakomisjoni, gaasijuhet Nord Stream 1 alles planeeriti ning Soome polnud veel ehituseks andnud keskkonnaluba, käis Pomerants Soome parlamendi keskkonnakomisjonis rääkimas, et torujuhtme ehitust ei tohiks lubada. „Rääkisin toona, et juba keskkonna tõttu ei tohi Nord Stream 1 lubada, meie merepõhi on täis igasuguseid matmispaiku, vanu kemikaale ja sõjamoona,“ meenutab Pomerants. Ta manitses soomlasi, et torujuhet ehitades võidakse vanad jäätmed merepõhjast üles keerutada. Nord Stream palkas aga konsultandiks Soome endise peaministri ja soomlased andsid Nord Streamile ikkagi keskkonnaloa.
Nüüdne, näotu mulje jättev koostöö Gazpromi tütarfirmaga Baltic Marine Bunker saanud aga alguse eelmisel aastal, tükk aega enne sõda. Powerhouse’i poole pöördus neljast ettevõttest koosnev konsortsium, kes polnud rahul laevade punkerdamise tingimuste muutmisega. Kütuse võtmiseks ei tule laev tingimata alati sadamasse, vaid seisab reidil ankrus ja punkrilaev toob vajaliku kütuse kohale. Möödunud aastani oli Eestis kaheksateist ankruala, kus tohtis laevu punkerdada, nüüd on punkerdamine lubatud vaid kuuel ankrualal. „Tekkis olukord, kus varem hajutatud laevad koonduvad väikesele ankrualale ja tekib oht laevaõnnetuseks!“ ütleb selle kohta Pomerants. Powerhouse’i poole pöördunud konsortsium, kuhu kuulub ka Baltic Marine Bunker, polnud selle uue eeskirjaga rahul.
„Mina oma hinge pole müünud,“ lisab Marko Pomerants.
„Mida tähendab „hinge müüma“?“
„Et sa teed midagi puhtalt rahalistel eesmärkidel ja sind absoluutselt ei huvita, mis on kontekst. Nagu Tammsaare ütles – ori on see, kes vaatab lille ja mõtleb, kuidas sellest saaks sööta, ning vaatab looma ja suudab mõelda vaid sellest, kuidas see loom saaks sõnnikut toota, vedada või laiali laotada.“
Pomerantsi pole telefoni otsas hästi kuulda, ta on Rakveres, teeb töölt sealt, väike leviprobleem.
Mõned minutid pärast intervjuu lõppu saadab Pomerants e-kirja.
„Meie esindatud punkerdajad tegid omad ametlikud ettepanekud selle aasta jaanuaris,“ kirjutab Pomerants ja joonib sõna „jaanuaris“ alla. Ja lisab veel: „Kui näiteks Gazprom olekski päriselt me klient ja telliks näiteks lobby LNG terminali ärahoidmiseks, siis oleks see ilmselgelt kuritegelik.“