Poliitik Marko Pomerants mõtiskles viimati soetatud raamatute ja oma elu motode üle. Ühtlasi on tema arvamuslugu epiloogiks esseekonkursile „Käi kuradile!“, kus Pomerants end kolmandale kohale kirjutas.
Kui ma sügisel Postimehe inimestelt küsisin, kas nad Lääne-Virumaa ajakirjandusmaastikul konkurentsi tunnevad, siis nad ei näinud seda kusagil. Ma kinnitan ¬– see on olemas. Lääne-Virumaa Uudised tundub olevat tulnud, et jääda.
Mulle meeldib üldiselt paberleht ja seetõttu ma mingeid digipakette ei naudi, aga Lääne-Virumaa Uudiste kontseptsioon mulle meeldib. Seal tundub olevat ka vähem enesekesksust kui Virumaa Teatajas täna. Hiljutine arvamuslugude konkurss oli samuti toredaks ettevõtmiseks. Leht sai huvitavat sisu ja kirjutajad end kirjutamisel proovile panna.
Nii tegin selle konkursi kaasa minagi ja mu liigsete koosolekute kuradile saatmise lugu sai kolmanda koha.
Olen nõus lugude ritta seadjatega. Aarne Mäe lugu meenutas peatükki Urve Tinnuri noorteromaanist ja oli tavapärasese arvamuslooga võrreldes hoopis teisest ooperist. Tean juhtumit, kus Aarne poolt loos kirjeldatud raamat „The Subtle Art of Not Giving a Fuck“ on parasjagu originaalkeeles lugemisel just sellest arvamusloost inspireerituna.
Velli Vahesalu loost sain teada, et üldjoontes vastan ma täiskasvanu kriteeriumitele päris hästi.
Kuna Lääne-Virumaa Uudiste taga on Äripäev, siis kuulus minu auhinnapaketti võimalus valida Äripäeva Kirjastuse raamatute seast omale 100 euro väärtuses kirjandust. Ülesanne valiku osas on täidetud.
Üheks raamatuks valisin Adam Granti “Järelemõtlemise kunst”. Üheks minu tegutsemise motoks on “Juba uus pall!” See pärineb võrkpalliväljakult, kus luhtaläinud vastuvõtu või rünnaku üle hakatakse kohe omavahel vaidlema ja siis keegi, näiteks kapten, ütleb: “Juba uus pall!” Analüüs toimub küll, aga pärast. Vaatame, mida see raamat mulle õpetab.
Teiseks raamatuks valisin Dan Heathi “Ülesvoolu”. Üheks mu teiseks motoks on istuda rahulikult jõe kaldal, kuni vaenlase laip mööda ujub. Seda meetodit on väga raske kasutada Pandivere kõrgustiku vooluveteta alal, sest ei tea ju, kas istud õige jõe kaldal. Arusaadavalt on tegu ülekantud tähendusega. Vaatame, kas raamat annab vihjeid selle kohta, kuidas mõnda “laipa” vältida nii, seda vaenlast ei tekikski. Vaenlasel ju ka pere ning kellele seda kurbust vaja.
Kolmandaks raamatuks valisin Ozan Varoli “Mõelge nagu raketiteadlane”. Maailm on kompleksne. Ehk leian siitki midagi nutikat.
Konkursi võidu korral oleks Äripäevale kohaselt olnud tark viissada võidueurot väärtpaberiteks vahetada ja nii võidufondi kasvatada. Mu veel üheks motoks on alati rahulikult mängida nende kaartidega, mis mul on. Mine tea, ehk pööran mõne neist raamatust mõneks koolitusmaterjaliks ja nii õnnestub minulgi auhinnafondi kasvatada.